Ma tunnen end natuke nagu minevikus, kui lapsena tegin seinale riste, et sünnipäev kiiremini tuleks.😊 Praegu loen pühapäevi ja veel kolm korda tuleb telekast „Tatort” ja siis nägemist, Eestimaa!
Ega mul Eestis midagi häda ole. Magan hommikuti nii kaua, kuni uni ära läheb. Tavaliselt siiski kella kuueni, et Vikerraadiost esimesi uudiseid kuulata. See on minu jaoks tähtis teada, mis maailmas toimunud on.
Siis cappuccino, Bossukesega unelemine ja aknast välja vaatamine. Kuna majal on suured klaaspinnad, lendavad praegu paljud noored linnud suure mürtsuga vastu klaasi ja hukkuvad. Mõnel läheb paremini ja nad on lihtsalt uimased, kosuvad ja lendavad tagasi loodusesse. Kui uksed-aknad avatud, siis nad lendavad majja ja ajame Bossuga taga, et nad jälle loodusesse jõuaks.
Aga tegelikult tahtsin hoopis öelda, et mul on uued naabrid, kes ostsid üle aasta müügis olnud suvila. Nad tunduvad väga toredad ja viisakad.
Mulle meeldivad sellised vanakooli inimesed. Ma ei osanud oodata, et naaber küsib luba, kas ta tohib oma aia värava kinnitada minu maja värava külge.😊 Kuhu ta siis selle ikka paneks, õhku ju ei ehita. Tundub, et inimesed on kas väga viisakad või siis nii ära hirmutatud, et jumala eest naabritega tülli ei mindaks. Teine üllatus oli see, kui nad vabandasid, et nende saunast tuleb suitsu, mis minu krundi poole puhub.
Ma olen juba 2,5 aastat ilma naabriteta hakkama saanud ja kohe kummaline on, kui keegi arvestab naabriga...
Juuni alguses loodan, et lennukid lendavad ja bussid väljuvad õigel ajal. Lendan Riiast otse Kölni. Niipea kui Kölnis maandun, lülitun kohe ümber saksa moodusele ja esimese asjana ostan Metzgereist suure portsu värsket Metti. See lihtsalt maitseb mulle nii väga.
Ma ei suuda kogu aeg vaikselt Eestis metsas olla ja tunnen, et mingil hetkel pean siit eemale saama.
Tegelikult loodan sel aastal oma asjadega nii kaugele jõuda, et hakkan Eestis jälle külas käima, mitte siin püsivalt elama. Olen nüüd kümme aastat siin olnud ja aeg on taas edasi liikuda. Tunnen kohe, kuidas eluke justkui seisab paigal!
Nii et praegu pean veel üleval korrusel magamistoa ja büroo üle värvima, siis saan maja müüki panna.
Seniks toimetan samamoodi edasi, tegelen enda klientidega, osalen sisulooja kursusel, loen raamatukogust laenutatud juturaamatuid, käin Bossuga metsas jalutamas, söön lõputult kala ja suhtlen enda ainukese naabrinaisega, kes samuti siin külas aastaringselt elab.
Teised majad on vaid suviti rahvaga täidetud ja kuna Võrtsjärv on siinsamas, siis on sagimist palju! Kalamehed, suvitajad, niisama uudistajad, kes otsivad rahulikumaid omaette olemise võimalusi.
Vaatame, mida see aasta põnevat toob!
Kommentaarid
Postita kommentaar