Maarja Kivi-Merilo ütles välja, mida ma ammu tunnen!

Signe Wilmsi mõtlik hetk kuuluvusest ja identiteedist

Maarja Kivi-Merilo tunneb ennast Eestis samamoodi nagu mina. Väga hästi saan aru, mida ta silmas peab sellega, kui tunneb ennast lõhetununa.

Ma sain juba ammu aru, et kahe riigi vahel elamine teeb inimesega midagi kummalist.

Inimene muutub niikuinii ajaga, aga pikka aega ei saanud ma aru, et kas see on normaalne, et tunnen ennast palju paremini nende inimeste hulgas, kes on kas välismaalased, eestlased, kes on pikemalt välismaal elanud, või välismaalased Eestis.

Praegu, kui osalen Sisulooja koolitusel, samastun pigem kooli omanikuga, kes on teisest rahvusest, kui kohalike eestlastest koolitajatega.

Eks ühine nimetaja ole maailmavaade, teistmoodi kombed, kindlasti ka laiem silmaring ja julgus.

Samas ma kindel ei ole, kas see teeb mulle inimesena pigem head või halba... Sest selline tunne on küll, et nagu kuuluks kuhugi, aga samas ei kuuluks ka. Selline keeruline tunne.

Mul on muidugi väga hea meel, et olen suutnud hoida suhteid ka oma teisel kodumaal, Saksamaal samasugustena nagu seal elades.

Ma saan alati sinna tagasi minna, sõpradega kohtuda ja teha nendega samu asju nagu varem. 

Minu pikaaegne sõbranna Rici võtab mind samamoodi vastu, jätkame sealt, kus jutt pooleli jäi, kolame mööda Kölni kõrtse ja klatšime teisi taga. 😊

Ja seejärel on hea jälle Eestisse oma kookonisse tõmbuda, käia metsas jalutamas, teha eesti toite ja rääkida eesti keelt.

Ma tunnen, et Eesti on küll tore elada, aga samas see on ikkagi väike ja kuidagi morni olekuga.

Jalutasin paar päeva tagasi Tartus ja iniemsed on endiselt vihaste nägudega, sellised tülpinud ja justkui tigedad, et peavad kuskile minema. Jah, Tartu on ka räpane ja tolmune, võrreldes võibolla Saksa linnadega, aga kui sa oled juba otsustanud siin elada, siis ära ole nii tige...või siis muuda midagi enda elus, eks.

Natuke räsitud ja kuidagi nukker see olemine...

Jah, siit saab alati kuskile minna (laadad, teater, väliüritused), aga tegelikult ei kipugi väga minema, sest see on ikkagi väike riik. Mitte et ma ise nüüd nii tohutult palju kuskil käinud oleksin. Ausalt öeldes, praegu kui ma siin Võrtsjärve ääres elan, katsun korra kuus linnas käia. Ei taha ilsuast kodust ja looduse keskelt kuskile minnagi...Vaid raamatukogu on minu Paradiis siin Eestis!😀

Ma armastan Eesti raamatukogusid! Vot need on küll kohad, mida ma igatseksin ükskõik millises riigis.

Ja see on ka tõsi, et kui oled Eestist eemal, muutuvad isegi Eesti veoautode numbrimärgid kuskil autobahnil sõites südantsoojendavaks või siis tekib suur tahtmine näiteks küpsisetorti teha.😅

Seda tunnet ongi raske seletada ja kes ise on elanud välismaal, saab sellest kohe aru, mida silmas pean.

Kes on aga terve elu Eestis elanud, ei pruugigi seda mõista, aga selline asi, nagu Maarja Kivi-Merilo silmas peab, on täitsa olemas!