Otse põhisisu juurde

Esiletõstetud

Kas igas riigis, kus eestlasi leidub, tekib varem või hiljem ka oma Padjaklubi?

Eestlased Kölnis, meie Padjaklubi Meil Kölnis oli see igatahes olemas ja on siiani. Pole tähtis, et me pole aastaid, mõnel juhul isegi aastakümneid, täies koosseisus kokku saanud, aga klubi on olemas ja liikmed ka😉. Kusjuures kõik parima tervise juures! Meie tuumikusse kuulub neli liiget, Anneli, Kristel, Karin ja mina, kuigi võime ka Lilet täiesti õigustatult Padjaklubi liikmeks pidada.😁 Oi, kui lõbus meil oli! Oleme iseloomult nii erinevad, kui üldse olla saab, ning ka meie eluteed on kulgenud igaühel oma rada. Anneli Baderborni kandis, Karin Kölni Porz-Wahnis, Kristel Kölnis, Lile Kieli ja Eesti vahel toimetamas ja mina Eestis. Ometi tundus üleeelmisel nädalal kolmekesi kokku saades, nagu jätkaksime täpselt sealt, kus kunagi pooleli jäime. Itsitasime ja meenutasime, jõime törtsu alkoholi ja tegime fotosid.  Elagu Padjaklubi ja kõik meie ühised saladused! Huumori leidmine koomilistest situatsioonidest, enda ja sakslaste erinevused on endiselt täpselt samasugused nagu siis, kui ...

 

Elegantly set dining tables with white tablecloths and wine glasses in a dimly lit Las Vegas steakhouse with dramatic red damask walls and black-and-white celebrity photographs
Las Vegase kuulsa steakhouse'i vaade 

Tahtsin ammu teha postitust minu teisest suurest „armastusest“ peale metti ja selleks on steak. Olen suuuuur steaki sõber. 😉

Ühesõnaga, kui ma kasvataks veiseid, siis oleks see mulle suur probleem, sest... ma väga armastan nii loomi kui steaki.

Steakidega tutvus algas Royal Caribbeani kruiisidel. Eestis elades ma ei mäleta, et oleksin sellist elamust kuskil saanud.

Pean ütlema, et Eestis ma eriti väljas söömas ei käigi.

90-ndatel ikka sai käidud, sest siis oli minu meelest restorane rohkem ja oli vahe sees, kas lähed restorani või kohvikusse. Praegu ma ei teagi, millised kohad kannavad restorani nime ja kust maalt muutub restoran sujuvalt kohvikuks.

Aga steaki juurde tagasi tulles...

Saksamaal meeldib mulle käia pigem Argentiina restoranides, sest seal saab liha kvaliteedi osas suhteliselt kindel olla. Igasugused ketid on pigem kahtlasema kvaliteediga ja üle jala lastud või siis olen ma lihtsalt ära hellitatud, ka võimalik! 😊

Kõige parem on siiski ise lihuniku käest ilus tükk tuua ja terrassil või sõprade juures grillida. Kodus pannil olen Eestis elades ka proovinud teha, aga ma ikka ei oska ja lõpuks söön selle tüki ilma mingite lisanditeta kuskil laua otsas kähku ära. Ei mingit naudingut.

Aga USA on kindlasti steaki jaoks ideaalne riik!

Minu lemmik on ülekaalukalt Rib-Eye Steak. Ma hea meelega toituksingi sellest hommikul, lõunal ja õhtul, kui oleks võimalus seda osta ja kui oleks palju raha.

Las Vegases on üks selline restoran, mis peaks olema ainult NYC-s ja LV-s. NYC-s ei ole ma kunagi käinud (lennujaamas viibimine ei loe minu jaoks linna külastamisena), aga LV Strip House Steakhouse’i sattusin küll eelmisel aastal.

Ärge küsige palun, mis see kõik maksis, sest selle eest oleks saanud kindlasti paar ööd hotellis pikemaks jääda, aga midagi võib endale ju elus ka lubada, eks.

Igal juhul – kõik oli nagu heas burlesque-filmis: sisustus stiilne, klientuur viisakas, kelnerid väljaõppinud, iga käigu jaoks eraldi teenindaja. Minule väga sobis ja ehk jõuab selline korralik steaki-kultuur ka Eestisse!

Sel aastal tundub, et Las Vegas jääb vahele ja lepin ka Hispaaniaga. Ei ole Hispaanial häda midagi ja kui lennuk ei lenda, siis on võimalus ka Kölnist autoga sinna jõuda.

Kuidas teil steakiga, pigem jah või ainult sealiha?

Kommentaarid

Populaarsed postitused